Linnavurled metsas vol 3

Kolmas päev algas samamoodi nagu teinegi. Ebameeldiv äratus ja tõdemus, et pehme voodi asemel ärkad heina sees,  kütmisest hoolimata sügiseselt külma õhutemperatuuriga telgis. Ruttu hambaid pesema ja rivistusele, millele järgnesid hommikusöök ja tunnid. See päev oli pühendatud peamiselt sõjamasinatele. Kõik said nautida lõbusõite soomukite, veokitega, bandvagni ja pinzgaueriga. Instruktorid kimasid mööda spetsiaalset künklikku sõidurada ja nii mõnelgi korral meenutas kihutava sõiduki sees istumine lõbustusparki. Soovijad said uhkeid lahingumasinaid ka ise juhtida. Sellega kaasnes ka pingelisi hetki – mahasõidetud puud ja masinate mutta kinni jäämine oli tavaline. Oli ka juhtum, kus üks neiu sõitis bandvagniga järsaku servalt üle, nii et masin oleks koos lõbusõidu nautlejatega peaaegu servakult alla veerenud. Sõitjatele pakkus see palju nalja.

Ühes tunnis õppisime maastikul liikumist tulevahetuse korral. Kätte anti airsoft-relvad ja mängulahingus rakendati õpitud oskusi. Lilleküla noored olid tublid, vaid üksikud said kuulitabamuse ohvriteks.  Instruktor Kormikul ei olnud võimalust palju nuriseda, oskusi demonstreeriti eeskujulikult ja Lilleküla riigikaitsjad elasid ülesandesse sisse.

Veel  harjutasime õhupüssist märkilaskmise täpsust, vigastatute lahinguväljalt eemale toimetamist, laskeasendeid ning muud huvitavat.

Õhtul said kõik ennast soojendada hiigelsuure lõkke ümber. Nautida sai ka sõdurifilmi ning siis oli aeg pugeda telki magama. Mõnel jaol oli aga sooja ja hubase telgi asemel hoopis suitsusaun, sest vaid vähesed Lilleküla linnavurled on omandanud perfektsed ahjukütmisoskused. Lõpuks saadi siiski telk soojaks ja peaaegu suitsuvabaks ning väsinud riigikaitsjad said puude lõhkumise saatel magama jääda. (Humanitaargümnaasiumi noored ei märganud endale päeval küttepuid valmistada, seetõttu  hakkasid nad sellega tegelema alles öösel). Tulevalvajatest nii mõnedki alles õpivad, kuidas telki soojana hoida. Juhtus tihti, et tuli kustus sootuks. Selle asemel, et puid juurde panna, hakati puhuma ja seda tuli teha umbes tund aega järjest. See, kes laagris puid alla ei pannud, saab nüüd puid alla kooli lõpuni.

Neljas päev, hommik kell 5.00 – Väljas oli kottpime, kõik noored aeti telgist välja rivistusele. Uniste silmadega riigikaitsjad tõmbasid rakmed kiirelt selga, toidupaunake kaasa ja vutt-vutt veokitesse. Oli algamas sõit rännakule. Laagriülem nimetas cirka 20 km pikkust orienteerumist „väikeseks hommikuseks matkaks“. Natuke veokis loksumist arusaamatus suunas ning mõne aja pärast aeti jaod järjest veokist välja, iga jagu erinevasse kohta. Hakati läbi metsa liikuma ühest punktist teise, abiks olid ka raadiosaatjad.  Üheskoos algas seiklus läbi metsa. Minu jao üks punktidest oli imekauni metsajärve ääres, kust avanes lummav vaade päikesetõusule.

 Mitme tunni pärast saabusid esimesed rändajad laagrialale – võitjaks oli minu suurepärane jagu 1.1. Kõik olid väsinud, kuid õnnelikud. Nüüd oli rahulikult aega puhata, einestada, asju pakkida ja muid toimetusi teha. Pandi kokku telgid, puhastati laagriplats ja anti ära varustus. Kõige popimad instruktorid Kormik ja Oja pajatasid noortele sõjajutte. Viimaks koguneti  lõpurivistusele ja algas sõit koju.

Selline oli 2015 aasta riigikaitse laager: täis rõõmu, naeru, lõbu, kuid ka pingelisi hetki, higi, verd ja pisaraid. Ma usun, et vähemalt Lilleküla gümnaasiumi noored jäid laagriga rahule. Oli asju, mis meeldisid, ja asju, mis ei meeldinud. Kuid kui mälestustele tagasi vaadata, siis oli see laager üks väga lahe kogemus!

Artikli autor: MaiLiisM

Fotograaf: MaiLiisM

Antud lingilt näeb galeriid riigikaitse laagrist: http://public.fotki.com/MaiLiisM/riigikaitse-laager-2015/